Sulge
Minust

Kindlasti oled mõnel augustiööl tähistaevast silmitsenud ja mõelnud, et kui saaks neid säravaid täpikesi kas või natuke lähemalt vaadata. Kas me võiksime mõnele tähele või planeedile elama asuda? Aga mis on tähtede taga? Kas maailma lõpp? Kuid mis on siis maailma lõpu taga? Teinekord läheb pea päris segi, kui sellised küsimused pähe tikuvad. Või siis võtad pihku liivaterakese, mis on imepisike, kuid läbi mikroskoobi vaadates osutub see omaette maailmaks. See pole sugugi ümmargune, sel on mäed ja orud, uurded ja järsakud. Ja kohe turgatab pähe küsimus, et mis neis urgudes on. Kas ehk keegi elab seal? Kui sindki sedasorti küsimused huvitavad, oleme me üsna sarnased.

 

Kui ma veel väike poiss olin,

elasin ühes väikeses külakeses nimega Targaküla. Targaküla asub nii kaugel metsade taga, et sinna ei vii isegi õiget autoteed. Kuid see-eest on seal rohkelt künkaid, järvi ja ojakesi. Poisipõlves rändasin kevadest sügiseni mööda metsi ja üritasin teada saada, missugused taimed ja loomad elavad metsades ning millised järvevees. Talved veetsin aga raamatuid uurides, et teisi looduse saladusi tundma õppida. Mida rohkem ma teada sain, seda rohkem tekkis mul uusi küsimusi: kuidas oleks Kuu peal kõndida, kas sajajalgsel on ikka tõesti sada jalga, miks me maapinnal püsime ega ära ei lenda, kas kulda on võimalik ka ise teha ja nii edasi? Püüdsin nendele küsimustele kõikvõimalikul moel vastuseid leida – uurisin raamatuid ja tegin katseid. Nii saingi endale juba koolis hüüdnime Hull Teadlane. Peagi hakkasid mind kõik nii kutsuma ja mu pärisnime ei mäleta enam õieti keegi. Aga mulle mu hüüdnimi meeldib. Hull Teadlane – kõlab ju uhkelt?

Veel hiljuti töötasin ühes tähtsas laboris,

kus uurisin, kuidas haigused suurendusklaasi all välja näevad. Seal sain aga ühe vana ja kurjavõitu professori käest tihti pragada, et miks mu kabinet on nagu seapesa: pikksilmad, loomaluustikud, herbaariumid, raamatud, kolvid, kivimid, kaalud, põletid ja mis kõik veel – puha segamini, ei mingit korda! Ma küll püüdsin seletada, et mul võib kõiki neid asju tarvis minna ja ma tean täpselt, kus üks või teine riistapuu asub. Professor selle vastusega ei leppinud, lisas hoopis, et minu pidevad külalised jätavad põrandale palju poriseid jälgi. Aga mis siin imestada – neid käib ju iga päev kümneid! Just siis, kui olin taas ühe kärgatusega lõppenud keemiakatse pärast tõreleda saanud, pakuti mulle uut tööruumi Tartu Ülikooli muuseumis. Kabinet on nii kõrgel, et saan siit vaevata kasvõi linde vaadelda. Eriti tore on see, et ma võin siin uurida ja katsetada kõike, mis aga pähe tuleb, ilma et ma sellega kedagi häiriksin. Samuti võivad mind nüüd ilma pahandusteta külastada kõik uudishimulikud.


Kui sindki vaevavad kõikvõimalikud küsimused,

siis võid alati minu juurest läbi astuda. Kui aga aega napib või on tee ülemäära pikk, võid mulle kirjutada aadressil hull.teadlane@ut.ee. Ma ei saa lubada, et ma kõigele vastata oskan, sest maailmas on veel palju küsimusi, mille vastuseid mitte keegi ei tea. Aga koos õnnestub meil kindlasti nii mõndagi välja uurida!